Märksõnu ja seletusi

Klooster (ladina keeles claustrum - suletud paik), ristiusu munkade või nunnade kogukonna organisatsiooniline põhivorm, ka nende ühiselu põhireeglitele vastav kinnine hoonestu, kus mungad ja nunnad pühendasid oma elu Jumala teenimisele.

Varakeskajal olid kloostrid tähtsad majanduselu edendajad ning haridus- ja kultuurikolded. Tollal oli kirik ühiskonnas arvestatav kultuurikandja ning vaimulikud sageli ainsad kirjaoskajad ja hariduse jagajad. Juba vana kirik, erti aga varane keskaeg hindas kloostrielu kristluse kõrgema, täiuslikuma vormina. Kloostreis säilitati ja paljundati endisaegset, sh antiigi kirjavara ja kirjutati kroonikaid.

Paljud kloostrid muutusid aja jooksul feodaalseiks suurmaavaldajaiks, kel oli oma kohus, sõjavägi ja talupoegkond. Kloostreid nõrgendasid suuresti 16. sajandi reformatsioon ja nende maa sekulariseerimine. 16. sajandist on Eestist teada 12 kloostrit. Esimesed ristiusu kloostrid tekkisid Egiptuses erakuasundustest, eremiitmunkade hüttidest ja tagasihoidlikest ühisruumidest. Askeetliku liikumise tõus sai alguse Egiptuses 3. sajandil, kui arvukad kristlased põgenesid tsiviliseeritud maailma ahvatluste eest ning tõmbusid kõrbesse. Askeetlik liikumine sünnitas kloostriinstitutsiooni.

Klooster oli keskaja ruumitaju silmas pidades püha tsentrum, sest keskaja maailmas oli ruum pühade tsentrumide ja ja ilmaliku perifeeriaga suletud süsteem. Arvati, et kloostrielu tagab lunastuse tunduvalt kindlamini kui ilmalik elu. Klooster oli paik vaikuse, palve, rahu ja hingest tuleva rõõmu jaoks. Tavaliselt juhtis koostrit abt või prior (nunnakloostrit abtiss või prioriss).

Lääne-Euroopas hakati kloostreid asutama 4. sajandil, esmalt Itaalias ja Iirimaal; iiri mungad asutasid neid ka Inglismaale, Saksamaale jm. Esimese kloostrireegli koostas egiptlane Pachomios 325 a paiku. Olulist osa kloostrielu korraldamisel etendas Püha Benedictuse reegel (u. 529), mis sätestas kloostrite ühiselulise korralduse ning hierarhia. See oli ka edasiste kloostrikomplekside ehitusliku standardi aluseks. Kloostri hooned pidid täitma kõiki eluks vajalikke funktsioone: seal pidi saama töötada, magada ja süüa.

Benedictuse reegli järgi jagunes munkade ja nunnade elu töö ja palve pahel. Tänapäevani kehtib kloostris nn tunnipalve kord. Benedictus tahtis pidada kloostri uksed avatuna igale soovijale, mitte ainult väljavalituile. Mungaks või nunnaks pühitsemisel tuli anda vaesuse, kasinuse ja kuulekuse vanne. See kehtis ka teiste ordude puhul.

Munk - usulisel eesmärgil erakuna või maailmast eraldunud kogukonnas (kloostris, mungaordus) elav mees. Samasugust usueluvormi järgiv naine on nunn.

Ordud - keskajal olid mungad ja nunnad koondunud kindlate reeglite järgi toimivatesse ühendusesse – vaimulikesse ordudesse. Tavaliselt on vaimulik ordu saanud nime oma rajaja järgi või selle paiga järgi, kuhu asutati ordu esimene klooster. Ordud pakkusid äraelamisvõimalust väga paljudele inimestele. Kloostrimüüride vahel leidis eluaseme müstika, askeesiga liituv harras palvetamine ja meditatsioon, mille kaudu püüti saavutada osadust Jumalaga. Müstikud nägid visioone ja kuulsid hääli: enamik keskaja ärkamisliikumisi on sündinud kloostris.

Riietus ja sümbolid. Kuldne pitsatsõrmus paremas käes. Kingitakse pärast eluaegse kloostrivande andmist. Birgitiinidel on peakatteks valge kroon, mille paelte ristumiskohas on punane täpp – sümbol Kristuse ihusse löödud viiest haavast. Krooni all kantakse musta rätikut ja valget mütsikest. Üleriideks on birgitiinidel hall pikk nunnarüü ja skapulaar, kaelas valge manisk, jalas mustad sukad ja mustad kingad.

Pühakud. Pühakud on inimesed, kelle usklikkus ja vagadus avalduvad erilisel viisil ja kelle kaudu Jumal maailmas toimib. Pühakud on sügavalt religioossed isiksused. Pühak on võimeline võtma inimesi nii, nagu nad on, tundma nende vastu omakasupüüdmatut armastust ning toetama neid igal eluhetkel. Pühak otsib head teises ja mitte endas. Samas ei lepi ta mitte kõigega. "Mitte keegi ärgu kiidelgu enda eduga, vaid tundku sügavamat tänulikkust Jumala vastu," on öelnud möödunud sajandil elanud püha Teresa.

Pühaku armastus on lahutamatult seotud tarkusega. Just tarkus on see, mis muudab armastuse tegelikuks jõuks. Jumal kasutab pühakuid, et ilmutada oma armu. Nad ei teeni Jumala armu ära oma suure vapruse või vooruslikkusega, kuigi enamik neist on oma vagadusega teistele eeskujuks. Nad teevad seda, mida peavad õigeks ja aitavad nii teistelgi osa saada Jumala armust.

Pühaku elu keskpunktiks on Jeesus Kristus, seega on pühadus lahutamatult seotud kristlaseks olemisega. Kristlase ülimaks käsuks on armastus, armastus Jumala ja ligimese vastu. Ristiusus on pühakute austamise lähtealuseks usu põhidogma: "sõna sai lihaks" inimkonda sümboliseerivas neitsi Maarjas. Pühakutes ilmub Jumala arm erilisel viisil (paranormaalsed nähtused, imed), pühak toimib inimeste eestkostjana (kaitsepühaku ehk patroonina) Jumala ees. Pühakuid austatakse ja neilt palutakse eestpalvet.

Pühakuks kuulutamine on eriline kiriklik protseduur – kanoniseerimine. Pühakute kultus on laialdane ka teises maailmausundites, näiteks islamis ja budismis. Pühak võib kogeda ilmutusi, mis on Jumala eriline and, kuid suurema osa ajast elab ta argimaailmas ning ei erine väliselt tavalistest inimestest. Siiski on ilmutused pühaku elu tõsisemad ja tähtsamad kogemused. Pühakuid austasid juba esimesed kristlased, nende kultus hakkas levima 2.sajandil.

Ilmutused on iseloomulikud seisundile, milles ollakse valmis üleloomuliku sissetungiks maisesse ellu. Ilmutus lubab inimest ületada talle omase tunnetusvõime piire, saada seni tundmatuid kogemusi. Ilmutus kingib võimaluse Jumala armust vahetult osa saada. Jumal astub inimese ellu ja teeb tema kaudu maailmale teatavaks oma kavatsused.

Lunastus (ladina keeles salus - tervis; terviklikkus, päästmine; kr. apolytrôsis - väljaostmine, vabastamine) - ristiusu põhimõisteid, mis võtab kokku Piibli käsituse, et Jumal vabastab, päästab või lunastab (ostab vabaks) oma rahva süüst, patust, kannatusest, surmast ja hukatusest. Lunastus on vabanemine patu, surma ja kurjuse võimust, tähtis aspekt Kristuse kannatusloos. Katoliiklus rõhutab lunastuses usu ja tegude ühtsust (usk kui tegu, tegu tunnistab usku, tegudeta usk on surnud, armastus kui usu tegu), protestantlus usu esimust. Lunastus on ühel või teisel kujul kõikide usundite põhimõiste.

Tunnipalve tähendab, et ööpäev jagatakse öö- ja päevatundideks. Igal ööpäeval kogunetakse seitse korda kirikusse palvele. Palvuste konkreetsed kellaajad võivad eri paikades olla erinevad, kuid põhimõte – üks palvekogunemine iga kolme tunni kohta – kehtib kõikjal. Öist palvet, mis on päeva pikim, nimetatakse ka vigiiliaks.

Palve - uskliku Jumalale suunatud palumine, et saada hinge päästmiseks hädavajalikke või kasulikke hüvesid. Palvetaja tunnistab Jumala ülimuslikkust ja alistub tema tahtele. Palve aitab palvetajal saavutada sisemist rahu. Palve võib olla individuaalne või ühine, vabapalve või liturgiline palve. Viimane juhindub kindlatest palvetekstidest.

Palve kui eriline intiimne rituaal on tuntud kõigis usundeis. Palvete loendamiseks kasutatakse palvehelmeid ehk roosikrantsi. Roosikrants, roosipärg, palvete lugemisel meelespidamisvahendina kasutatav helmejada. Katoliku kirikus kasutatakse palvehelmeid kõige sagedamini roosipärja lugemisel. Õigeusus tarvitatakse Jeesuspalve lugemiseks 100 sõlmega nööri.

Palvehelmed on olnud väga ammu kasutusel ka hinduismis ja budismis (enim tarvitatakse 108 helmega varianti) ning islamis (99 või 33 helmest). 12. sajandil hakati palvetamisel kasutama pärlikette. Roosikrantsi sünniks võib pidada 15. sajandit, mil hakkas laiemalt levima Jumalaema austamine.

Püha Birgitta palvehelmed koosnevad 63 pärlist, mis on ketis kümnekaupa seotuna ning nende all on pendel kolme pärliga. 63 pärlist koosneva helmekee sümboliseerib Neitsi Naarja arvatavaid eluaastaid maa peal. Nende aluseks on võetud Birgitta ilmutus, milles Neitsi Maarja talle teatas, et ta on elanud maa peal 15 aastat peale oma poja surma. Arvatakse, et Neitsi Maarja oli Jeesuse sündides 15-aastane. Jeesuse eluiga oli 33 aastat. Kui lisada neile arvudele veel 15 aastat, selgub, et Neitsi Maarja elas 63-aastaseks.

Erinevalt birgitiinidest arvavad frantsiskaanid, et Neitsi Maarja elas 72-aastaseks. Seetõttu kasutavad nemad palvehelmeid, milles on 72 pärli.

Roosipärg - katoliku palve, mis koosneb 15 Maarja ja Jeesus Kristuse elu ainelisest müsteeriumist ehk saladusest (5 rõõmurikast, 5 valurikast ja 5 aurikast saladust). Tavaliselt palvetatakse ühel korral ainult 5 saladust. Saladuse alguses loetakse Meie Isa palve, seejärel 10 Ave Maria't ja Gloria.

Palverännak - usulisel eesmärgil pühapaika tehtav rännak.

<< Go back